Cormac McCarthy "Tee" (2006)

Romaani tegevus toimub umbes 10 aastat peale mingit maailmalõppu. Maailmalõpp seisneb selles, et sajab tuhka ja päike on paksu pilve taga. Elu peale maailmalõppu on külm ja raske ja ohtlik. Kogu elusloodus - taimed, loomad, kalad jms - on tuletormides või muul viisil hukka saanud. Suurem osa inimesi ka. Alles on jäänud vaid peategelased ja kannibalid. Peategelased, nimeta isa ja poeg kõnnivad USA sisemaalt kagu poole (so umbes lõuna ja mere poole), et pageda külma eest ja leida teisi "häid inimesi".

McCarthy stiil on keeleliselt minimalistlik. Öeldisteta laused. Jutumärkideta dialoog. Mõni üksik koma. Kuid mitte kunagi tuim või tuhm, vaid detailne ja kaasahaarav.

Paljudes apokalüptilistes romaanides kõrvutatakse põlvkondi - need, kes mäletavad vana maailma ja neid, kes on sündinud uude maailma. Sama ka siin. Ühelt poolt isa "teeb mida vaja", mis tähendab teatavat jõhkrust, et ellu jääda. Samas kasvatab poega nii, et tema ei oleks selline. Et tema loodav maailm ei oleks selline. Raamatu kõige emotsionaalsemad stseenid on formaadis, kus isa kinnitab pojale, et meie oleme head. Poeg on siis, okei, teeme nüüd seda asja, mida hea inimene teeks. Isa selle peale - ei me ei saa, sest me sureks siis ära.

Nullsummamäng tähendab olukorda, kus ühe võit tähendab teise kaotust. Need isa ja poeg on just sellises mängus - vanast maailmast on alles jäänud kahanev hulk konserve. Kui nemad neid ära ei söö, sööks keegi teine. Romaan sunnib nad olukordadesse, kus nad peavad valima iseenda ja kellegi teise ellujäämise vahel.

Ühiskonnas elades me üldjuhul isegi ei osale nullsummamängudes. Ühiskonnas elades me leiame või meie jaoks leitakse win-win tehinguid. Seega, kui postapokalüptilises romaanis pole ühiskonda, küsin ma alati... miks te ühiskonda ei ehita? Näiteks Fallout mängudes, kus ollakse paljuski samalaadses olukorras, kogunevad inimesed ikka asulatesse, kus on tööjaotus, kaupmehed ja isegi valitsevad ja kordakaitsvad institutsioonid.

Ja lisa-miinuspunkt tuleb jalgrataste unustamise eest. Ameerika Ühendriikides on 100 000 000 jalgratast. Kümmekond aastat seismist ei tee kummidele midagi.

Päevavalguse järsk vähenemine

Milles "Tee" maailmalõpp täpselt seisneb, raamatus täpselt ei öeldagi. Kuigi tekstis miski selleks lootust ei andnud, ootasin ma ikkagi, et ehk seekord lugedes on mingi põige minevikku, kus kõik ära seletatakse. Ei. Näib, et autori jaoks oli oluline see lahtiseks jätta. Sellegi poolest, tuha sajamine ja hämarad päevad viitavad ehk tuumasõjale, supervulkaani purskele või meteoriiditabamusele.

Seda tüüpi katastroofe nimetab teaduskirjandus päevavalguse järsu vähenemise stsenaariumiteks (Abrupt Sunlight Reduction Scenarios). Kui päikest on vähe ja ilmad külmad, siis kasvab toitu vähem ja inimesed jäävad nälga. Küsimuse, kuidas sellises olukorras inimkond ära toita, üle mõtleb näiteks mittetulunduslik organisatsioon ALLFED. Kusjuures ALLFEDi nõukogust leiab ka Eesti esi-prepperi Jaan Tallinna.

Romaanis on suurem osa inimkonnast juba surnud ja allesjäänud toidavad end kannibalismi ja konservide otsimisega. Päikesest mittesõltuvaid toidu tootmise viise raamatus polnud mainitud. Seetõttu informeerin siinlugejat, et tehnoloogiad mitte-põllumajanduslikuks toidutootmiseks on teada juba 1930ndatest aastatest.

Kivisöest margariini tegemise retsept

1. Gaasista kivisüsi (1000C)
2. Kuumuta gaasisegu katalüsaatori juuresolekul u 300 kraadini, et saada pikaahelalised alkaanid (kuni 20 süsinikku)
3. Destilleeri välja C9-C16 fraktsioonid
4. Oksüdeeri alkaanid rasvhapeteks
5. Lisa glütserool ja väävelhape, et saada rasvad
6. Puhasta, sega veega, jahuta, soovi korral lisa sool, vitamiinid ja värvained.

Retsept pärineb algupäraselt raportist, mille liitlasväed koostasid peale sõja võitu Saksamaa vabrikus, mis tootis kivisöest seepi ja "söödavaid rasvu":

Saadud margariin peaks olema normaalse maitsega (allikas, lk 28) ja säilima tavalisest margariinist pisut kauem. Pea silmas, et selles C9-C16 segus on nii paaris- kui paarituarvuslisi süsinikuahelaid, aga inimkeha seedib eelkõige paarisarvulise ahelaga rasvhappeid. Seetõttu on selle toiteväärtus pisut madalam.

Muud hõrgutised hämaraks kümnendiks

ALLFED viitab, et USA-Venemaa tuumasõja tulemusel langeks planeedi keskmine temperatuur 10-20 kraadi võrra viieks kuni kümneks aastaks. See üleilmne talv halvaks toidutootmise täielikult ja nälg tapaks enamiku nendest inimestest, kes tuumalöökides veel surma ei saanud. Lisaks kivisöe-võile (mille tootmist ALLFED hindab tänapäeval liiga kalliks), pakuvad nad söögi tootmiseks veel:

• lihtsate kasvuhoonete massilist tootmist
• vetikate kasvatamist
• loomasööda (mais, sojauba) suunamist inimtarbimiseks
• taimelehtedest valgukontsentraadi valmistamist
• bakteritega CO2-st toodetud valke
• tselluloosi (puidu) muutmist suhkruteks
• bakteritega maagaasist toodetud valke

Kõik variandid, mis suuremaid masse ära võiks toita, eeldavad tööstuslikke võimekusi - toormete ja varuosade tootmis- ja transpordiahelaid, sidevahendeid, fossiilkütuste kättesaadavust ning elektrit. Tuumakonfliktis oleks kõik need ohus. Tuumaplahvatusega kaasneb alati tugev elektromagneetiline impulss (EMP), mis kahjustab elektrivõrku ja võib hävitada pooljuhttehnoloogiaid (mikrokiipe) sisaldavaid seadmeid - kõik arvutid ja tänapäevased autod. Tuumapomm, mis õhitakse 30km kõrgusel atmosfääris, ei põhjusta ühtki inimohvrit, aga kahjustab elektroonikat 800km raadiuses. Sellest taastumine võtab aastaid (allikas, lk 15).

Seniks, jätku leiba!