Susanna Clarke "Piranesi" (2020)

Susanna Clarke'i "Piranesi" peategelane Piranesi elab Majas. Maja koosneb lõputust hulgast saalidest ja nende eesruumidest. Piranesi arvab, et ta on seal alati elanud ja et kokku ongi Majas elanud 15 inimest. Kõik peale tema ja Teise on surnud. Loo käivitab Teise hoiatus uuest inimesest - 16 tahab Piranesile halba.

Selgub, et Maja on nö kõrvalmaailm, mis tekkis sellest, et meie maailmast voolasid mingid teadmised välja. Varem inimesed rääkisid ja kuulasid loodust ja asju, aga unustasid selle ära. Majas endas neid teadmisi pole, aga need teadmised uuristasid oma vooluga selle maja kivist välja.

"Piranesi" lugemine oli erakordne rõõm. Ma tunnen ennast väikestviisi Maja-laadsete kohtade eksperdina, sest ma olen õigeid lugusid lugenud. Tutvustan neid.

Mõttetu arhitektuur

Romaanis nimetab Teine/Ketterley peategelast mõnitavalt Piranesiks Itaalia kunstniku Giovanni Battista Piranesi (1720-1778) järgi. G. B. Piranesit iseloomustab suursuguse, fantastilise ja mittefunktsionaalse arhitektuuri kujutamine.

Nendes ofortides (ja mingil määral ka romaanis) tundsin ma ära Dark Souls 3 maailma-disaini. Või vähemalt selle tunde, mis seda maailma avastades tekkis. Et see kõik on väga suursugune, aga neid hooned pole keegi kunagi kasutanud, need ei sobi kasutamiseks ja neid ootab ainult tuhat aastat lagunemist. Need on eikellelegi.

Borges kirjeldab oma novellis "Surematu" üht sellist kohta, mida jutustaja peab Surematute Linnaks: "Selles oli rohkesti umbkoridore, kättesaamatult kõrgeid aknaid, paraaduksi, mis viisid mingisse konkusse või kaevu, ennenägematuid pahupidiseid treppe alaspidiste astmete ja käsipuudega." ... "Seda ehitanud jumalad olid hullud." (tlk Ott Ojamaa, "Loomingu" Raamatukogu 17/18, 1987)

Veel on oluline mainida kaht olulist kohta, mille vahele Piranesi Maja ideaalselt paigutub. SCP-3008 on pealtnäha tavaline IKEA-pood, kus käies satub käija märkamatult lõputusse IKEAsse. Ja selles lõputus poes, kus on kõik elamiseks tarvilik olemas (sh söök), on omamoodi tsivilisatsioon tekkinud. Ainult, et seal elab IKEA-töötajate zombi-rass ka, kes öösiti agressiivseks muutuvad.

Ja siis on backrooms (pildil). See foto ringleb internetis aastast 2011 ja sellega kaasneb lühike creepypasta - et inimestel on oht reaalsusest sinna kohta kukkuda ja sa ei ole seal päris üksi. Kusjuures, selle foto algupära selgus alles aastal 2024. See on, nagu SCP-3008gi, mööblipood.

Kuidas me backroomsi noclippisime

Piranesi Maja oli meie reaalsusest erinevas maailmas. Aga kui erinevas? Kui saranases?

Üks põnevamaid Maja omadusi oli selle mõju mälule. Piranesi unustas aastate numbrid ära ja läks sujuvalt oma süsteemile üle. Tema päevikud olid nummerdatud 2011, 2012, Year of Weeping and Wailing jne.

Numbrilised aastaarvud on võrreldavad - lihtne on öelda kumb tuli enne - 2001 või 1994, aga mitte seda, kas Year of the Depend Adult Undergarment tuli enne Year I named the Constellations-it.

Kui kõik aastad on ühesugused, pole mõtet neid nummerdada.

Filosoof Mark Fisher arvas, et varem oli kultuur võimeline uut tootma ja nüüd (Fisher, 2014) see ainult kopeerib vana. Nagu Piranesi Maja on täis kivikujusid nimetust antiik-pastoraalajastust, on meie tänased edetabelid täis 90ndate hittide töötlusi ja kinodes ühtede samade filmide kolmandaid ja viiendaid osi.