Emily St. John Mandel "Jaam üksteist" (2014)

Romaani tegevused toimuvad olevikus (2014) ja 20 aasta vältel enne ja pärast seda. Olevikus tapab ülinakkav ja supertappev Gruusia Gripp 99% inimkonnast ära. Romaan koosneb erinevatest vinjettidest, mis on kõik kuidagi seotud Arthur Leanderiga, superstaar-näitlejaga, kes pandeemia puhkemise päeval Kuningas Leari mängides südamerabandusse sureb. Vinjetid järgivad peamiselt postapokalüpitlisi moosekante, kes teevad muusikat ja mängivad Shakespeare'i. Ülejäänud lood räägivad Arthurist, tema eksnaistest, parameedik Jeevanist, koots Clarkist ning salapärasest prohvetist. Põhilugu seisneb trupi ja prohveti konfliktis.

Kuigi see on ilmunud ka eesti keeles (Varrak, 2016), lugesin mina ingliskeelset varianti.

The next cart was all toilet paper

Kui ma seda raamatut lugema hakkasin, ei uurinud ma, mis aastal see kirjutatud on. Üsna alguses on stseen, kus Jeevan saab teada, et olukord on tõsine. Ta läheb poodi ja kuhjab täis kuus ostukärutäit kraami. Kusjuures ühe ainult wc-paberit.

Ma mõtlesin, et autor pisut tögab meid, kes me COVID-19 ajal veidi rohkem kraami kokku ostsime. Ei! Raamat on avaldatud 6 aastat enne koroonat ja autor suutis sellest ajast mulle selle eufoorilise samastumishetke pakkuda!

Tehnoskeptiline romanss

"Jaam üksteist" sattus mu lugemisnimekirja seetõttu, et ma tahtsin peale "Tee" lugemist midagi sarnaselt apokalüptilist, aga samas helgemat lugeda. Midagi, kus inimesed ilma suurema viletsuseta hakkama saavad. Või kui päris aus olla, siis tegelikult tahab iga poiss lihtsalt jälle esimest korda Jules Verne'i "Saladuslikku saart" lugeda. Ma saan aru küll - need on erinevad žanrid. Ühes mängivad inimesed küünlavalgel "Suveöö unenägu" (2034) ja teises keedevad neli laevahukulist nitroglütseriini ja ehitavad telegraafi (1865). Mõlemad on muidugi omal moel ulmelised.

Moosekantide vagunitele on kirjutatud "survival is insufficient", pelk ellujäämine on ebapiisav. Isegi postapokalüptiline inimene vajab kultuuri, midagi hingele. Ja Maslow püramiidis pole ühtki taset, mis otseselt nõuaks, et heaks eluks oleks vaja tööstusrevolutsiooni ja selle tagajärgi. Unabomberi ja ehk ka romaani jaoks on need hoopis viinud laialdase psühholoogilise kannatamiseni. "Jaam üksteist" tegelased on postapokalüptilise eluga valdavalt rahul - neil on perekonnad ja peavari. Ülerahvastamata planeedil saab jahipidamisest ja kalapüügist kõhu täis. Kui prohveti jõuk välja arvata, on teed turvalised. Ühes asulas ilmub ajaleht ja näitetrupp aitab igavikulised küsimused lahti mõtestada.

Näib, et ellujäänute jaoks sellest piisab. Kuigi võiks ju hüljatud autosid täis maanteel vaid mõne kapoti alt generaatori võtta ja sinna tiiviku külge meisterdada. Või uurida, kuidas päikesepaneel või hüdroelektriijaam töötab.

Vahest on siin mingi hinnang nendele inimestele ja jõududele, kes maailma tehnoloogilist poolt edasi veavad. Et tänu nendele on praegune inimkond mingisse tarbetusse tsüklisse sattunud, kus peab aina edasi arenema, aga see ei põhjusta enamikule mingeid tuntavaid hüvesid, ei soosi seda, mis elus tegelikult oluline on. Et maailm töösturite ja insenerideta on parem ja nende ellujäämist ei soositud.

Seda mõtet toetab raamatus ka prohveti hoiak, et "kõik juhtub põhjusega" - need kes surma said, said põhjusega surma. Need, kes eelmise (ehk meie jaoks praeguse) maailma lõid, olid halvad.

Sellele viitavad ka Arthuri kahetsused, kus ta enne surma tõdeb, et tema vara ja kuulsus on tühised ja ta homne päev kolib oma võõrdunud pojale lähemale.

Romaan pole muidugi nii nüansitu, et tehnoloogia halb, inimsuhted head. Tõdetakse, et meditsiini puudumise tõttu on surmad sagedad, varased ja ebaglamuursed. Astusid naela jalga? Ding-ding-ding, kaput! Said kuuli? Võta lonks meie puskarit ja hammusta seda toigast, loodame, et bakteritel on vaba päev.

Tervitan vaktsiine, konditsioneeri ja AI-d!